Vahekokkuvõte.

Märts-aprill on kuidagi märkamatult möödunud. Eile vaatasin aknast välja ja nägin puudel suuri pungasid, silma torkas üks teistest ette jõudnud pung, kust tulid nähtavale väikesed helerohelised kastanilehed. Kui ma aga täna hommikul huvi pärast aknast välja piilun, on juba enamus pungad avanenud. Kaunis vaatepilt. Tuues paralleele, oleks ju lihtne, kui me üleöö targaks saaksime, avaneksime ja kasvaksime nii kiiresti nagu loodus kevadel. Paraku on see inimeste puhul aga pikk-pikk protsess. Kirjeldasin, et üks pung oli teistest kiiremini lahti läinud. Inimeste seas lööb tihti välja võistlusmoment, nad tahavad teistest kiiremini edasi jõuda, areneda, keegi ei taha maha jääda. Praegu on mul just selline tunne, nagu oleksin veidike maha jäänud- võib-olla ma pole piisavalt tööd teinud ja vaeva näinud. Olen küll püüdnud järk-järgult oma ülesandeid täita, kuid tihti tulevad ette takistused ja segavad faktorid, nt. nagu arvuti, mis asetseb mu töölaua peal ja mis mind pidevalt häirib. Kui ma kirjutasin märtsi lõpu blogis, et ehk kevade tulek toob suurema motiveerituse, siis praegu tunnen, et soojade ilmade tulekuga on veelgi raskem ennast käsile võtta. Loodan, et kui toon välja enda probleemid, sunnivad need mind rohkem tegutsema.
13. aprilli blogis tundsin mitterahulolutunnet, sest meil oli vaja paaristööna analüüs teha. Tagant järele mõeldes ei oleks ma pidanud muretsema, sest kui see üle-eelmine nädal tehtud sai, oli hea tunne. Esiteks saime paarilisega väga hästi läbi ning kuigi alguses oli raske alustada, jäime lõpptulemusega rahule. Vaatamata sellele, et ülesande sooritamine nõudis kaua aega, nautisin ma selle protsessi. Istusime kohvikus arvuti ees, kirjutasime ja arutasime. Õppisime üksteiselt ja abistasime teineteist.
Viimases blogis kirjutasin, mis positiivsed küljed on minul grupis õppijana. Loetlesin neid üsna mitu. Tänu sellele kursusele olen kindlasti selle koha pealt arenenud. Kuna gümnaasiumis oli vähe rühmatöid, siis oli esialgu ülikooli tulles raske, kuid nüüd olen hakanud harjuma. Grupitöö läbi arendame ju oma koostöö- ja sotsialiseerumisoskusi. Kirjutasin oma blogis, et olen praktikas nõrgem kui teoorias. Viimase kogemuse põhjal aga leian, et ma olen praktikas tugevam kui varem. Sotsialiseerumisoskused on ka edasi arenenud.
Viimases tunnis aga tundsin, et mul ei ole piisavalt julgust enda arvamust avaldada. Tookord oli mul raske keskenduda ja kaasa mõelda. Grupis tekkis ka konflikt, sest me ei saanud üheselt tööülesandest aru ja nägime vastuseid erinevatest vaatenurkadest. Vaadeldes teisi rühmakaaslasi, tundsin, et teised olid minust üle ja see viis mu enesekindlust alla. Samas olen kuulnud, et pigem las olla selline olukord kui vastupidine, sest siis õpib õppija rohkem- ta püüdleb ja tahab teistega samale tasemele jõuda. Seni kaua, kuni inimene tajub, et tal on arenguruumi, ta õpibki.

Viimases loengus käsitlesime koolitamise teemat, lugesime erinevatest lähenemistest. Kolme erineva käsitluse puhul olid õpetaja ja õpilase rollid erinevad. Nt. instruktsionaalse lähenemise puhul ei võta tavaliselt õpilane oma õppimise eest vastutust, kuid konstruktivistliku käsitluse puhul on see ilmselge. Mina olen vastutuse võtnud. Mulle meeldib mõte, et teadmiste peamiseks eesmärgiks on informatsiooni töötlemise läbi ümbritseva maailma mõistmine. Samamoodi on õige idee see et õpilased peavad ise olema aktiivsed teadmiste loojad. Minu puhul on nii, et kord ma olen aktiivsem teadmiste otsija ja siis jälle passiivsem. Et olla aktiivsem, on alati vaja tõukejõudu. Täiskasvanueas õppimise loengutes olen ma tundnud tungivamat vajadust vaadata iseendasse ja jälgida maailma meie ümber, analüüsida hetki ja olukordi, inimesi ja nende käitumist. Kuigi tundides teooria õppimise teemal kipub küll vahel tüütavaks muutuma, tunnen, et olen omandanud uusi teadmisi ja samuti olen püüdnud neid ka rakendada.

Kui analüüsida ennast grupis õppijana, siis selle koha pealt on vaja päris palju areneda. Vahetevahel on nii, et ma ei ole grupitöödeks piisavalt motiveeritud. Pigem mõtlen, et saaks selle juba kiiremini kaelast ära. Sellest hoolimata olen püüdnud olla entusiastlik, pakkuda rühmakaaslastele emotsionaalset tuge, öelda julgustavaid sõnu. Kuigi olen püüdnud esitada ideid, ei meeldi mulle grupis juhtisik olla ja algatust teha. Tugevate külgede poolt tooksin välja nt. et "olen ette valmistunud; küsin abi; osalen; võtan kokku; suudan jõuda kompromissini" jne. Minu puhul on oluline, kui palju inimesi on grupis- kõige meeldivam on minu jaoks töötada kolmeses grupis või paaris. Sest kui grupp läheb liiga suureks, võetakse asja hooletumalt, loodetakse rohkem teiste peale ja ollakse passiivsemad.

Täna tunnen jälle sellist teatavat mitterahulolutunnet, samas ei lase see mul tuju alla viia. Väike mure on ka selle analüüsi pärast, mis peab järgmiseks esmaspäevaks tehtud olema, keeruline ülesanne veel keerulisem, kui oled paaris võhivõõra inimesega. Ei tundu just kuigi motiveeriv, aga tehtud peab see saama. Ehkk ma nii ütlen, tean ma ju ometi, et ma ei tohiks seda ülesannet teha mitte kohustuse pärast, vaid peaksin sellest mõtlema kui tegevusest, mis mind arendab. Teooria tugev, praktika nõrk. :)
Ma mõtlen, et eesti kool ei õpeta last iseendaga tegelema, ise alternatiive looma ja õppima. Eesti kool õpetab tuupima, ära õppima, hinnetele õppima. Seda ütlen ma Tiiu Kuurme artikli alusel, mida eelmises tunnis lugesime, kuid mitte ainult, olen ju seda ka ise kogenud. Käisin küllaltki ranges koolis, kus õppimine oli esikohal ja õpilasest väärtustati enam tema tulemusi, mis kooli edetabelites kõrgemale viisid. Aeg-ajalt kuuldus kaasõpilaste suust repliike, et meie koolis pole ju kolmas koht midagi. Alati nõuti rohkemat.
Ma tundsin tihti gümnaasiumi ajal, et ma lihtsalt ei suuda kõiki neid õppeaineid "vastu võtta" ehk meelde jätta. Minu jaoks oli vahel lihtsam tuupida, kui asju omavahel seostades küsimusele vastust leida. Kahju, sest päheõpitud faktid ja teadmised ununevad ruttu ja hiljem selgub, et kolmetunnisest õppimisest on väga vähe alles jäänud. Nt. on mulle alati probleeme valmistanud ajaloo õppimine. Kuigi see mind huvitas, käis selle õppimine mulle üle jõu. Muidugi sõltub ka palju õpetajast. Raske on aru saada õpetajast, kes ütlebki konkreetselt, et õppige õpikust leheküljed pähe, lisaks töövihikust ja siis oskategi kontrolltööd. !?!

***
Bioloogiat õppides olen püüdnud hakata looma seoseid varasemalt õpitu ja praeguse vahel. Materjali on palju, mida omandada. Kümnenda klassi psühholoogia tunnist mäletan, et mida pikemat aega mingi konkreetse asja õppimisega tegeleda, seda kauemaks see hiljem meelde jääb. Seega ei ole sugugi kasulik õppida ühel õhtul enne eksamit või kontrolltööd, vaid järjepidevalt, kasvõi natuke mitmel päeval.

Täna on üks kummaline päev, sest ma pole öösel magama jõudnudki ja magasin alles hommikul kuni praeguseni, (miks ma sellest kirjutan on see, et minu puhul pole see kuigi normaalne) praegu siis üritangi oma koolitöid tegema hakata ning kirjutada valmis oma järjekordne blogi sissekanne.
Täna mulle tundub, et ma peaks elama rohkem iseendale kui teistele, tundub egoistlik, aga ma usun, et minu puhul omab see õigsust. Ma olen tihti teinud otsuseid, mõeldes rohkem teistele, kui sellele, mida mina tegelikult tahan. Eile oligi nii. Lasin teisel inimesel teha minu eest otsuse. Midagi halvasti ju tegelikult ei juhtunud, lihtsalt ma hakkasin mõtlema, et oleks pidanud rohkem usaldama oma sisemist kõhutunnet ja tegema iseseisva valiku. Ma olen muidu püüdnud oma otsuseid teha kaine mõistusega, aga teinekord on nii, et tunded omavad su üle suuremat võimu. Sellega seoses tekib küsimus, kuidas teha elu suuremaid otsuseid, kas mõeldes oma südame ja tunnete järgi või teha otsus mõistuslikul tasandil? Isa on rääkinud, et kasutas oma erialavalikul viimast varianti, ometi onta aga nüüd hakanud aru saama, et tegi vale otsuse. Minagi olen dilemma ees.
Täna õppisin läbi olukorra, kogemuse, mõnes mõttes on mul hea meel, ei tahaks nagu midagi kahetseda, sest tulevikus kindlasti mõtlen suure muigega selle peale. Siinkohal aga tuleks endale sisendada, et peaksin oma aega rohkem planeerima. Kuigi mul on seda võrreldes varasemaga palju rohkem, kaob see nii lihtsalt käest. Ja siis ma ei ole rahul, sest nõuan tavaliselt endalt päris palju. Olen tihti mõelnud, et "mulle meeldib"oma elu ise raskemaks muuta.
Kust võtta jõud kõik õigeks ajaks ära teha. Kunagi ma olin väga kohusetundlik, aga nüüd olen hakanud rohkem käega lööma. Oleneb ka päevast, mõnikord on lihtsalt rohkem entusiasmi ja töötahet. Loodan, et see suureneb kevade tulekuga, sest siis on ka päike meile energiat andmas.

Veel üks mõte. Eile rääkis mulle sõbranna, et ta on püüdnud elada üks hetk korraga. Ma olen sellega 100 % nõus. Inimesed tormavad ja mõtlevad, et oleks see tänane päev juba läbi; kell võiks kiiremini minna; saaks selle blogi kirjutatud jne. Nüüdsest aga üritan tähtsustada iga hetke , sest need on osakesed elust. Meie käes on olevik, tulevikku me ei tea ja minevik on möödas.

Loodan, et saate mu mõtetest aru, sest mu kirjandusõpetaja ütles ükskord, et ma ei kirjuta oma mõtteid lõpuni, sellepärast on minust raske aru saada. Eks ma üritan ennast tasapisi parandada.

Täiskasvanuks saades ja vb juba varem võiks minna sammu edasi ja saada aru, et me õpime kõike enda jaoks. Ka kirjutades seda blogi, arendame ennast, sest koondame oma mõtteid ja minu jaoks on kirjutades ennast alati parem lahti mõtestada, kui lihtsalt suuliselt rääkides. Kirjutades jõuad oma mõtted selgeks mõelda. -(Olgugi, et mul ei ole mitte alati tahtmist siia kirjutada, vahel nõuab see tõsist ettevõtmist, nt. nagu täna)- On küll olnud selliseid olukordi, kus ma olen oma lausega mõelnud hoopis midagi muud, võrreldes sellega, kuidas teised sellest aru said. See on meil miskitpidi perekonnaviga, sest ma kirjutasin kord oma venna iseloomustusse: enne mõtle, siis ütle. Sest tihti me võime oma lähedastele sõnadega palju haiget teha. Sõnal on suur võim.
....

täiskasvanud inimene saab ise valida, mida ja kui palju ta õppida tahab, enam ei ole kellelgi õigust sundida. Täiskasvanu peab nüüd ise aru saama, mida tal oleks vaja õppida, et elus toime tulla, (nt. elukutse omandamine) mõni aga avastab elu jooksul enda jaoks midagi huvitavat, mida ta tahab õppida lihtsalt enda täiendamiseks. Mina olen enda jaoks selgeks teinud, et õppida õppimise pärast pole mõtet. Kui mind ikka asi ei huvita, siis milleks seda õppida. Parem kulutada oma aega ja energiat millelegi sellisele, mille juurde ka süda kuulub:) tihti teeme oma valikuid aga valedel alustel; loodan, et minuga ja ka Teiega seda ei juhtu.

Õppides loon iseennast?

Viimases tunnis seletasime lahti õppimise mõistet. Meie rühm leidis, et õppimine koosneb erinevatest aspektidest: teadmiste omandamine, nende rakendamine enda igapäevaellu ja üksikisiku "Mina" kujundamine. Pole kasu teadmistest, mida sa ei kasuta. Ma olen püüdnud enda silmaringi avardada lugedes raamatuid ( kuigi need jäävad mul alatasa pooleli), lugedes ajakirju, mis on üks mu lemmiktegevusi, lugedes uudiseid Delfist ja mujalt. Samas on nii, et järgmine päev ei pruugi ma loetust enam pooli asju mäletada - kohati tundub mulle, et mul puudub analüüsivõime ja sellepärast võib-olla ei jää mulle asjad nii hästi meelde, sest ma ei mõtle neid enda sees läbi. Üks põhjuseid on see, et mul on sageli raske enda mõtteid kontsentreerida.

Minu arvates on tähtis, et inimesel oleksid enda arusaamad, mitte ei võtaks omaks üldisi seisukohti. See on tähtis ka enesearengu subjektiks kujunemise juures - andes edasi enda mõtteid, suudame kujundada ühiskonda. Ühiskonda aga suudame kujundada, kui me julgeme oma mõtteid esile tuua ja ellu viia, sest inimesed tahavad näha ka tulemusi. Sõnade loopimisest pole kasu, kui need sinu elust ei peegeldu.

Enesearengu subjekt.

Enesearengu subjekt tähendab muuhulgas otsustusvõimelist inimest, kes suudab oma arengut ise suunata, oma tulevikku kujundada. Samuti jäi mulle sellest lugedes meelde, et subjekti kujundab ühiskond, kuid samas loob ka subjekt ühiskonda. Millegipärast tundub mulle, et inimene saab luua ühiskonda siis, kui ta on mõjuvõimas, enesekindel ja teistele eeskujuks. Loomise all mõistan ma kui kujundavat ja mõjutavat tegurit, samas ka midagi uue loomist, nt. uued arusaamad, eluvaated. Selle mõtte juures tulevad meelde riigi tuntumad ühiskonnategelased, seltskonnainimesed, kes läbi ajakirjanduse ja meedia meile nähtavaks tehakse. Lugedes arvamusrubriike jääb nii mõnigi mõte ka meile külge.
Kui ma mõtlen enda peale, siis ma ei oska öelda, kas ma olen teisi niivõrd palju mõjutanud. Võibolla tõesti olen nii mõnelegi eeskujuks, kuid seda ma ei tea. Samas rohkemal või vähemal määral mõjutab iga inimene end ümbritsevaid inimesi.
See teema enesearengu subjektsusest on mulle natuke kauge ja võõras, eriti raske on ennast kõrvalt vaadata ja analüüsida.
Subjekt püüdleb täiusliku "mina" poole ja eks ka mina üritan seda päevast päeva, iseasi kas see kogu aeg ka õnnestub. Siin jätan aga mõtte katki.