Täna on üks kummaline päev, sest ma pole öösel magama jõudnudki ja magasin alles hommikul kuni praeguseni, (miks ma sellest kirjutan on see, et minu puhul pole see kuigi normaalne) praegu siis üritangi oma koolitöid tegema hakata ning kirjutada valmis oma järjekordne blogi sissekanne.
Täna mulle tundub, et ma peaks elama rohkem iseendale kui teistele, tundub egoistlik, aga ma usun, et minu puhul omab see õigsust. Ma olen tihti teinud otsuseid, mõeldes rohkem teistele, kui sellele, mida mina tegelikult tahan. Eile oligi nii. Lasin teisel inimesel teha minu eest otsuse. Midagi halvasti ju tegelikult ei juhtunud, lihtsalt ma hakkasin mõtlema, et oleks pidanud rohkem usaldama oma sisemist kõhutunnet ja tegema iseseisva valiku. Ma olen muidu püüdnud oma otsuseid teha kaine mõistusega, aga teinekord on nii, et tunded omavad su üle suuremat võimu. Sellega seoses tekib küsimus, kuidas teha elu suuremaid otsuseid, kas mõeldes oma südame ja tunnete järgi või teha otsus mõistuslikul tasandil? Isa on rääkinud, et kasutas oma erialavalikul viimast varianti, ometi onta aga nüüd hakanud aru saama, et tegi vale otsuse. Minagi olen dilemma ees.
Täna õppisin läbi olukorra, kogemuse, mõnes mõttes on mul hea meel, ei tahaks nagu midagi kahetseda, sest tulevikus kindlasti mõtlen suure muigega selle peale. Siinkohal aga tuleks endale sisendada, et peaksin oma aega rohkem planeerima. Kuigi mul on seda võrreldes varasemaga palju rohkem, kaob see nii lihtsalt käest. Ja siis ma ei ole rahul, sest nõuan tavaliselt endalt päris palju. Olen tihti mõelnud, et "mulle meeldib"oma elu ise raskemaks muuta.
Kust võtta jõud kõik õigeks ajaks ära teha. Kunagi ma olin väga kohusetundlik, aga nüüd olen hakanud rohkem käega lööma. Oleneb ka päevast, mõnikord on lihtsalt rohkem entusiasmi ja töötahet. Loodan, et see suureneb kevade tulekuga, sest siis on ka päike meile energiat andmas.

Veel üks mõte. Eile rääkis mulle sõbranna, et ta on püüdnud elada üks hetk korraga. Ma olen sellega 100 % nõus. Inimesed tormavad ja mõtlevad, et oleks see tänane päev juba läbi; kell võiks kiiremini minna; saaks selle blogi kirjutatud jne. Nüüdsest aga üritan tähtsustada iga hetke , sest need on osakesed elust. Meie käes on olevik, tulevikku me ei tea ja minevik on möödas.

Loodan, et saate mu mõtetest aru, sest mu kirjandusõpetaja ütles ükskord, et ma ei kirjuta oma mõtteid lõpuni, sellepärast on minust raske aru saada. Eks ma üritan ennast tasapisi parandada.

Täiskasvanuks saades ja vb juba varem võiks minna sammu edasi ja saada aru, et me õpime kõike enda jaoks. Ka kirjutades seda blogi, arendame ennast, sest koondame oma mõtteid ja minu jaoks on kirjutades ennast alati parem lahti mõtestada, kui lihtsalt suuliselt rääkides. Kirjutades jõuad oma mõtted selgeks mõelda. -(Olgugi, et mul ei ole mitte alati tahtmist siia kirjutada, vahel nõuab see tõsist ettevõtmist, nt. nagu täna)- On küll olnud selliseid olukordi, kus ma olen oma lausega mõelnud hoopis midagi muud, võrreldes sellega, kuidas teised sellest aru said. See on meil miskitpidi perekonnaviga, sest ma kirjutasin kord oma venna iseloomustusse: enne mõtle, siis ütle. Sest tihti me võime oma lähedastele sõnadega palju haiget teha. Sõnal on suur võim.
....

täiskasvanud inimene saab ise valida, mida ja kui palju ta õppida tahab, enam ei ole kellelgi õigust sundida. Täiskasvanu peab nüüd ise aru saama, mida tal oleks vaja õppida, et elus toime tulla, (nt. elukutse omandamine) mõni aga avastab elu jooksul enda jaoks midagi huvitavat, mida ta tahab õppida lihtsalt enda täiendamiseks. Mina olen enda jaoks selgeks teinud, et õppida õppimise pärast pole mõtet. Kui mind ikka asi ei huvita, siis milleks seda õppida. Parem kulutada oma aega ja energiat millelegi sellisele, mille juurde ka süda kuulub:) tihti teeme oma valikuid aga valedel alustel; loodan, et minuga ja ka Teiega seda ei juhtu.

Õppides loon iseennast?

Viimases tunnis seletasime lahti õppimise mõistet. Meie rühm leidis, et õppimine koosneb erinevatest aspektidest: teadmiste omandamine, nende rakendamine enda igapäevaellu ja üksikisiku "Mina" kujundamine. Pole kasu teadmistest, mida sa ei kasuta. Ma olen püüdnud enda silmaringi avardada lugedes raamatuid ( kuigi need jäävad mul alatasa pooleli), lugedes ajakirju, mis on üks mu lemmiktegevusi, lugedes uudiseid Delfist ja mujalt. Samas on nii, et järgmine päev ei pruugi ma loetust enam pooli asju mäletada - kohati tundub mulle, et mul puudub analüüsivõime ja sellepärast võib-olla ei jää mulle asjad nii hästi meelde, sest ma ei mõtle neid enda sees läbi. Üks põhjuseid on see, et mul on sageli raske enda mõtteid kontsentreerida.

Minu arvates on tähtis, et inimesel oleksid enda arusaamad, mitte ei võtaks omaks üldisi seisukohti. See on tähtis ka enesearengu subjektiks kujunemise juures - andes edasi enda mõtteid, suudame kujundada ühiskonda. Ühiskonda aga suudame kujundada, kui me julgeme oma mõtteid esile tuua ja ellu viia, sest inimesed tahavad näha ka tulemusi. Sõnade loopimisest pole kasu, kui need sinu elust ei peegeldu.