Täna on üks kummaline päev, sest ma pole öösel magama jõudnudki ja magasin alles hommikul kuni praeguseni, (miks ma sellest kirjutan on see, et minu puhul pole see kuigi normaalne) praegu siis üritangi oma koolitöid tegema hakata ning kirjutada valmis oma järjekordne blogi sissekanne.
Täna mulle tundub, et ma peaks elama rohkem iseendale kui teistele, tundub egoistlik, aga ma usun, et minu puhul omab see õigsust. Ma olen tihti teinud otsuseid, mõeldes rohkem teistele, kui sellele, mida mina tegelikult tahan. Eile oligi nii. Lasin teisel inimesel teha minu eest otsuse. Midagi halvasti ju tegelikult ei juhtunud, lihtsalt ma hakkasin mõtlema, et oleks pidanud rohkem usaldama oma sisemist kõhutunnet ja tegema iseseisva valiku. Ma olen muidu püüdnud oma otsuseid teha kaine mõistusega, aga teinekord on nii, et tunded omavad su üle suuremat võimu. Sellega seoses tekib küsimus, kuidas teha elu suuremaid otsuseid, kas mõeldes oma südame ja tunnete järgi või teha otsus mõistuslikul tasandil? Isa on rääkinud, et kasutas oma erialavalikul viimast varianti, ometi onta aga nüüd hakanud aru saama, et tegi vale otsuse. Minagi olen dilemma ees.
Täna õppisin läbi olukorra, kogemuse, mõnes mõttes on mul hea meel, ei tahaks nagu midagi kahetseda, sest tulevikus kindlasti mõtlen suure muigega selle peale. Siinkohal aga tuleks endale sisendada, et peaksin oma aega rohkem planeerima. Kuigi mul on seda võrreldes varasemaga palju rohkem, kaob see nii lihtsalt käest. Ja siis ma ei ole rahul, sest nõuan tavaliselt endalt päris palju. Olen tihti mõelnud, et "mulle meeldib"oma elu ise raskemaks muuta.
Kust võtta jõud kõik õigeks ajaks ära teha. Kunagi ma olin väga kohusetundlik, aga nüüd olen hakanud rohkem käega lööma. Oleneb ka päevast, mõnikord on lihtsalt rohkem entusiasmi ja töötahet. Loodan, et see suureneb kevade tulekuga, sest siis on ka päike meile energiat andmas.

Veel üks mõte. Eile rääkis mulle sõbranna, et ta on püüdnud elada üks hetk korraga. Ma olen sellega 100 % nõus. Inimesed tormavad ja mõtlevad, et oleks see tänane päev juba läbi; kell võiks kiiremini minna; saaks selle blogi kirjutatud jne. Nüüdsest aga üritan tähtsustada iga hetke , sest need on osakesed elust. Meie käes on olevik, tulevikku me ei tea ja minevik on möödas.

Loodan, et saate mu mõtetest aru, sest mu kirjandusõpetaja ütles ükskord, et ma ei kirjuta oma mõtteid lõpuni, sellepärast on minust raske aru saada. Eks ma üritan ennast tasapisi parandada.