Viimases loengus käsitlesime koolitamise teemat, lugesime erinevatest lähenemistest. Kolme erineva käsitluse puhul olid õpetaja ja õpilase rollid erinevad. Nt. instruktsionaalse lähenemise puhul ei võta tavaliselt õpilane oma õppimise eest vastutust, kuid konstruktivistliku käsitluse puhul on see ilmselge. Mina olen vastutuse võtnud. Mulle meeldib mõte, et teadmiste peamiseks eesmärgiks on informatsiooni töötlemise läbi ümbritseva maailma mõistmine. Samamoodi on õige idee see et õpilased peavad ise olema aktiivsed teadmiste loojad. Minu puhul on nii, et kord ma olen aktiivsem teadmiste otsija ja siis jälle passiivsem. Et olla aktiivsem, on alati vaja tõukejõudu. Täiskasvanueas õppimise loengutes olen ma tundnud tungivamat vajadust vaadata iseendasse ja jälgida maailma meie ümber, analüüsida hetki ja olukordi, inimesi ja nende käitumist. Kuigi tundides teooria õppimise teemal kipub küll vahel tüütavaks muutuma, tunnen, et olen omandanud uusi teadmisi ja samuti olen püüdnud neid ka rakendada.

Kui analüüsida ennast grupis õppijana, siis selle koha pealt on vaja päris palju areneda. Vahetevahel on nii, et ma ei ole grupitöödeks piisavalt motiveeritud. Pigem mõtlen, et saaks selle juba kiiremini kaelast ära. Sellest hoolimata olen püüdnud olla entusiastlik, pakkuda rühmakaaslastele emotsionaalset tuge, öelda julgustavaid sõnu. Kuigi olen püüdnud esitada ideid, ei meeldi mulle grupis juhtisik olla ja algatust teha. Tugevate külgede poolt tooksin välja nt. et "olen ette valmistunud; küsin abi; osalen; võtan kokku; suudan jõuda kompromissini" jne. Minu puhul on oluline, kui palju inimesi on grupis- kõige meeldivam on minu jaoks töötada kolmeses grupis või paaris. Sest kui grupp läheb liiga suureks, võetakse asja hooletumalt, loodetakse rohkem teiste peale ja ollakse passiivsemad.